Tutvustus
Aberdiin Angus on tuntud üle maailma. Angused on väga vastupidavad karmidele ilmastikutingimustele, head söödaväärindajad, vähenõudlikud, kerge kohanemisvõimega, rahuliku temperamendiga ja suure rümbasaagikusega. Ammlehmad poegivad kergesti ning neil on suurepärased emaomadused. Aberdiin angust tuntakse, kui rümba ja liha kvaliteedi parandajana, seetõttu kasutatakse teda ka laialdaselt ristamisel. Angusega ristamisel paraneb ka ammlehmade piimakus. Kasutatakse ka geneetilise nudistajana. Välimuselt on aberdiin angus must või punane, udaral võib esineda valget värvust.
Ajalugu
Aberdiin Anguse tõug sai alguse 19.sajandil Kirde Šotimaal, valdavalt mustadest ja nudidest loomadest. Anguse eelkäijatest on väga vähe teada, kuid usutakse, et esimesed loomad leiti 18.sajandi teises pooles. Anguse “doddies” ja Buchani “Humlies” – nii kutsusid kohalikud anguse eelkäijaid. Kõige varasemate selgituste kohaselt olid need veised suuruselt väiksemad, madalajalgsed, küllaltki lühikese aga sügava kere, hea luustiku ning valdavalt musta värvusega. Esimesed anguse karjad saavad alguse 18.sajandi keskpaigas. Tõuraamat asutati aastal 1862 ning tõuühing aastal 1876. Tõu süstemaatiline areng loetakse alanuks 1808 aastast, mis Hugh Watson’ist sai rentnik Keillor’i farmis. Tema pani aluse puhtatõulise, sarvedeta veisele.
Hugh Watson sündis aastal 1789, Strathmore’is. Teda võib pidada Aberdiin Anguse tõu loojaks. Isegi, kui ta ei olnud tõu tõeline parandaja, siis just tema oli kindlasti kõige süstemaatilisem ja edukam. Nii tema isa, kui ka vanaisa kasvatasid veiseid. Hugh alustas Anguse „doddies“ kasvatamisega 19.aastaselt 1808a, mil temast sai Keillori farmi rentnik. Hugh Watson’i isa andis pojale 6 kõige mustemat lehma ja ühe pulli. Ta ei olnud sellega päris rahul ning tahtis laieneda. Veel samal suvel käis ta parimatel Šoti veiseturgudel ning ostis endale veel 10 nudi, kõige mustemat lehma ja ühe pulli. Ta uskus, et just neil loomadel on olemas kõik omadused, mida ta püüdis edasi aretada. Kuigi lehmadel oli mõningaid värvimärgistusi siis pull oli üleni must. Hugh otsustas, et tema loomad peavad olema musta värvi ning ta püüdles selles suunas. Just nende 16 lehma ja 2 pulliga sai tema veisekari nimeks „Keillor doddies.“ Hugh harjutas käitlemist ja näitas oma loomi rohkem, kui oli sel ajal tavaks. Tema pika näituseajaloo käigus võitis ta hulgaliselt auhindu ning samuti laiendas ta mustade, nudide loomade populaarsust ka kogu Inglismaal. Hugh aretas loomi vaid parimatest. Ta ei hoolinud sugulusest ega veresusest. Arvati, et see oligi tema motoks. Ta valis oma karjadesse väga hoolikalt loomi, vaid musti ja sarvedeta. Hugh lemmik pull oli Old Jock(isa: Grey Breasted Jock), kes sündis 1842a. Tõuraamatu asutamisel sai Old Jock oma järjekorra numbriks #1. Aastatel 1843-1852 kasutati seda pulli väga laialdaselt. Old Jock elas 13 aastat Keillori farmis. Hugh uskus, et Old Jock oli tõeline trump. Hugh teine tähelepanu väärseim loom oli lehm Old Granny, kes sündis 1824a. Old Granny elas 35 aastaseks ning tal olevat 29 järglast. Hugh sai Old Granny eest medali. Tõuraamatusse on kantud neist 11. Old Granny suri pikselöögi tagajärjel. Uurides põlvnemisi, siis viivad enamus just nende kahe loomani. Pärast 50 aastat tegutsemist Hugh kari hajus laiali. Ajad olid rasked ning hinnad madalad. Hugh karjast ostis parimad loomad sir William McCombie, keda peetakse tõu säilitajaks ja parandajaks.
“Me kõik vaatame talle alt üles, kui tõu täiustajana ning mitte keegi ei kahtle tema tiitlis. Riigis pole ühtegi karja, kelles poleks Keillor’i verd.” – William McCombie Hugh Watsoni kohta.
William McCombie sündis 1805.aastal. William alustas Aberdiin anguse kasvatusega 1824 aastal Tillifour’i talus, Aberdeeni kihelkonnas. Tema karjas olid peamiselt Keillor’i farmi liinid. William McCombie kari loodi ca 1845 aastal ning ta aretas muljatavaldavaid loomi, kellega käis ta näitustel nii Inglismaal, kui ka Prantsusmaal. Terve oma eluaja oli ta parim mustade, sarvedeta loomade kasvataja, kes rohkem, kui üksi teine kasvataja, et saavutada tõule ülemaailme maine. Williami kuulsaim näituseloom oli kindlasti Black Prince, kes võitis näitused 1867 aastal Birmingham’is ja Smithfiel’is, kui ta oli 4.aastane. Peale viimast näitust viidi see pull Windsori lossi, kus looma vaatas üle kuninganna Victoria. William pakkus kogu oma austuse juures looma kuningannale kingituseks, kuid kuninganna loobus sellest ning oli nõus väikse osaga jõululauale. Pärast Black Prince’i lossiskäiku tegi kuninganna Victori personaalse visiidi Tillifouri farmi, kus karjamaal oli tol ajal 400 musta sarvedeta veist. Selle külaskäiguga sai juba niigi kuulus veisekasvataja veelgi tunutumaks. William McCombie edu aluseks sai Pariisid võidetud peaauhind parima kasvatajana ja parimate lihaloomade eest. Kasvatades Aberdiin anguseid, kandis ta kaasas Hugh Watsoni kasvatusmeetodeid, pidades tähtsaks loomade suurust, sümmeetriat ja tasakaalu, head lihakust ja tugevust. William McCombie suri 1.veebruaril 1880 aastal.
Aberdiin anguse ajaloo võib seada kahte perioodi: 1. enne William McCombie aega ja 2. pärast William McCombie aega.
Veel varaseid farmereid
Lord Panmure alustas mustade, sarvedeta loomade kasvatamisega aastal 1835. Ta julgustas ka kõiki oma rentnikke kasvatama just “doddies’i.”
William Fullerton sündis 1810 aastal ning veistega alustas 1833.aastal. Tema saavutuseks võib lugeda Black Meg’i, ka temale on viidatud kui tõu asutaja, kuna enamus põlvnemisi jõuavad temani.
Esimesed angused USA-s
1873 aastal 17.mail tõi George Grant Victori osariiki, Kansases neli Aberdiin anguse tõugu pulli. Kellest kaks viis Kansase linnas toimunud laadale. Pullid pakkusid palju kõneaeinet, neid peeti veidrateks, kuna nad olid musta värvi ja sarvedeta. Tol ajal kasvatati USA-s valdavalt Shorthorne ja Longhorne. Neid pulle kasutati vaid ristamisel, ning kuni tänaseni ei ole neist ühtegi teadaolevat järglast. Siiski jätsid nende pullide järglased kasvatajatele väga hea mulje ning peagi toodi Šotimaalt juurde puhtatõulisi aberdiin anguseid tõukarjade loomiseks.
1883.aastal 21.veebruaril loodi Chicagos Ameerika Aberdiin Anguse Assotsiatsioon (American Aberdeen Angus Association), mis lühendati 1950 aastal Ameerika Anguse Assotsiatsiooniks (American Angus Assotiation). Esimene tõuraamat avaldati 1885.a 1.märtsil. Sel ajal registreeriti nii mustad, kui punased angused koos. 1917.a lõpetati punase ja teiste värvusega loomade registreerimine, propageerides musta angust. Usuti, et punased angused kannavad retssessiivset geeni. 1954 aastal asutasid punase anguse kasvatajad Punase Anguse Assotsiatsiooni (Red Angus Assotiation). Teised riigid, sealhulgas Kanada ja Suurbritannia registreerivad mõlemad, nii mustad, kui punased angused ühte tõuraamatusse.
Esimesed angused Uus-Meremaal
Uus-Meremaale saabusid esimesed angused, 1 pull ja 3 lehma, 1863 aastal. Järgmised partiid saabusid 1875a ja 1883a. Nende loomadega loodi kaks karja, umbes 60. pealine Edendale’i, Southlandi ja Totara’sse, Oamar’is. Kuni 1950.aastani kasvatati ja aretati Šoti tüüpi, madalaid, lühikesi ja jässakaid anguseid. Uus-Meremaalt eksporditi anguseid juba 1885 aastast. Uus-Meremaa Angusekasvatajate Ühistu loodi 1918 aastal. 1956 aastal muutis ühistu oma nime Uus-Meremaa Anguse Assotsiatsiooniks. Esimene üleriigiline anguste müük toimus Hastingsis 1919.aastal. Uus-Meremaal arenes Aberdiin anguse tõug kiiresti, 1926 aastal oli müügiloomi 44 ning 1975 aastal juba tervelt 387 looma.
Esimesed angused Austraalias
Esimesed 8 angust saabusid Austraaliasse 20.jaanuaril, 1824 aastal, Tasmaaniasse, Hobart Town’i sadamasse.
Allikad:
http://www.angusaustralia.com.au/about-us/127-our-society/8-history-of-angus.html
http://www.angusnz.com/page.php?page=History+of+Angus
“The Quarterly Journal of Agriculture” vol VI William Blackwood
“History of polled Aberdeen or Angus Cattle” www.forgottenbooks.com